Illustratori tunnis tekkis õpilasel ühtäkki küsimus, kuidas graafiline disain oli enne arvutiprogramme üldse võimalik?! Ikka nii, et kõik see, milleks praegu on vektorgraafika, kanti paberile tuši, joonsule, sirkli ja lekaalidega. Ajakulu ja kannatust selliseks tööks ei kujuta enam ette. Kui joonestamise abivahendid ei sobinud, siis peenemad detailid tuli joonistada imepeene pintsliga. Abiks olid mõnikord tavalisele filmile pildistatud ja siis fotopaberile paljundatud detailid, mille lõikamise- ja kleepimise servi tuli valge guašiga peita. Kui kujundus oli mitmevärviline, siis tuli iga värv joonistada eraldi kalkalehele. Rapiidograafe, mis tegid tušiga joonistamise hõlpsamaks, hakkasin kasutama 90ndatel, varem polnud need kättesaadavad.
Hakkasin otsima, mis mul oma töödest sellest „käsitöödisaini“ ajast alles on ning kahjuks suurt midagi – praegu oleks lõbus vaadata. Vesiroosidega pakkepaberi kujundus 80ndatest on kokku kleebitud käsitsi joonistatud ja fotopaljundatud detailidest, mille lõikeservad on peidetud ja siis trükiettevalmistuseks uuesti pildistatud.
Toodete näidiseid ma 80ndatel paberivabriku „kunstnikuna“ töötades ei kogunud. Kirjaploki kaas „Suur oktoober 70“ on üks väheseid trükinäiteid, mis on mul säilinud. Sellise temaatikaga tooteid „oli vaja“ ning need läbisid kunstinõukogu probleemideta ning jõudsid ka trükki. See kujundus on tublisti tagasihoidlikum muust tolleaegsest, ehk isegi maitsekas, kui sõnumist mööda vaadata. Suur hulk pakkepaberitest, märkmikukaantest ja tapeedimustritest, mida üritasin disainida, tootmisse ei jõudnud.
Üks jaburamaid lugusid sellest ajast oli ühe minu jaapanipärase, seedriokste ja majakeste motiividega tapeedikavandi tootmiskõlblikuks tunnistamine Moskvas, üleliidulises kunstinõukogus. Kunstinõukogu kardetuim liige alustas kavandit nähes aastakümneid läänelike mõjude maha tegemiseks kasutatud fraasiga „miks ei ole kodumaa loodust“. See oli antud kavandi juures nii totter, et ülejäänud komisjon hääletas kiiresti poolt. Oleks seltsimees veidi sobivamat argumenti kasutanud, oleks kavand tagasi lükatud. Kohalik disain ei olnud usaldusväärne, eelistada tuli omi, Moskva kunstikombinaadis valminud mustreid.
Olen mõnda aega planeerinud Illustratori kursusele lisada graafilise disaini ajaloost mõne teema. Tegudeni pole jõudnud. Nüüd sain tänu õpilase küsimusele vähemalt isiklikust disainiajaloost midagi üles tuhnitud ja mõne reaga kirja pandud.
